Veebruar 2025: uudisjutt

18.02.2025

Kui ma oleksin uudisjutt, siis oleksin ma Albert Kivikase kirjutatud lugu “Viimane öö”. Selles on olemas vist kõik mulle olulised märksõnad, millest Kivikas on kokku põiminud ühe nauditava terviku. Just nagu on igas inimeses põimunud terve hulk märksõnu, millega ta ennast samastab. Samas ei pruugi need (inim)tervikud olla sama nauditavad... 

Olen raamatu usku. Aga mitte enesabi raamatu usku vaid lihtsalt hea raamatu usku. Sest hea raamat avab inimloomust paremini kui miski muu. Marslase sisse saad piiluda Kivikase loo kaudu...

Aga võib olla leiad sellest loost üles ka enda? Sest selles on ajalugu, eestlaslikku trotsi, kangekaelsust ja sõltumatust oma tegemistes, tööd, raskusi, valu, viletsust ja vaesust aga ka rõõme, armastust selle erinevates vormides, lahkumisi, eneseohverdust, mõistvust, sallimist, leppimist ja andestust, lojaalsust ja sõprust, ühiste väärtuste eest seismist, koos tegemist ja üksteise toetamist, põlvkondade vahelisi suhteid, ilu ja ilus valu, loodust ja sellega koos olemist, unistusi, ülekohut, valesid otsuseid, surma ja igatsust...

Aga kõige rohkem on selles loos üksindust! Üksindust selle erinevates vormides. Üksindust eraldatuses, üksindust tööl, üksindust lapsena, üksindust täiskasvanuna, üksindust metsas uidates, üksindust välismaal, üksindust vanemaid, elukaaslast või lapsi kaotades ja lõpuks ka üksindust surres. Mõnel juhul on see positiivne, mõnel juhul isegi ilus aga see on ja jääb siiski üksinduseks.

Avafoto: Ben Jessop