Veebruar 2025: pedofiilide paradiis
13.02.2025
“Kellegi süüdistamiseks mistahes väärteos või patus ei piisa ühe tunnistaja ütlusest. Süüteo tõestamiseks on vaja kahe või kolme tunnistaja ütlust.” (5M 19:15)
Jehoova tunnistajate kogudusi nimetavad mõned pedofiilide paradiisiks. Seda siis avalõigus toodud Moosese seaduse sätte sõnasõnalise rakendamise tõttu. Mina päris nii ei arva aga eeldused selleks on olemas ning üle maailma arvukad kohtuni jõudnud pedofiiliajuhtumid kinnitavad, et tegemist on väga tõsise probleemiga, mida süvendab varjamine ja eitamine.
Minu jaoks oli äratuskellaks ilmselt 2019 aasta mai Vahitorni uurimisartikli “Armastus ja õiglus on kaitseks” segane teemakäsitlus, mis kokkusurutult võiks välja näha nii:
Artikkel sedastas kõigepealt, et “kogudusevanemate kõige tähtsam eesmärk on tõsiseid väärtegusid käsitledes austada Jehoovat ja hoida tema maine puhtana”, mitte kaitsta ohvrit ega tuvastada kuritegu.
Läbivalt segane on lapse väärkohtlemisest võimude teavitamise osa. Kuigi teavitama peab, tuleb väidetava väärkohtlemise korral kogudusevanematel esmalt “võtta otsekohe ühendust harubürooga”! Ohvril, vanematel ja teistel on “õigus”, mitte kohustus, võime teavitada. Selle asemel, et täita seadust ja juhatada ohver kiirelt spetsialistide juurde, tekitatakse kunstlik viivitus ning pehmendatakse sõnakasutusega pöördumise vajadust.
Eraldi rõhutatakse endiselt kahe tunnistaja nõuet aga jääb mulje nagu oleks tegemist mingi paralleeljuurdluse detailiga organisatsiooni sees. Tegelikult siiski mitte, sest kui kaht tunnistajat ei ole - tunnistajatena läheb arvesse süüdistaja + veel üks tunnistaja, mitte ohver - ei ole kohustust koguduses süüdistust käsitleda! See tähendab, et ohver jääb oma esmases turvavõrgustikus igasugusest abist ilma ning peab sageli taluma abi asemel alandusi. Lisaks on 15 lõigu lõpus sõnaselgelt öeldud, vastupidiselt varasemaga, et kahe tunnistaja puudumisel “võivad” (aga ei pea!) kogudusevanemad ja teised võime teavitada. Seadusest tuleneda võivat kohustust enam isegi mitte ei mainita!
Kahe tunnistaja nõue ise toetub vildakatele piiblitekstidele, nimelt 5. Moos 19:15, Mat 18:16 ja 1. Tim 5:19. Moosese seadus ju ei kehti, Matteus käsitleb hoopis teist olukorda ning Timoteos ei väida kuskilt otsast, et kui kogudusevanem on last pilastanud ja sellele teole puudub tunnistaja, ei tohi teemat üldse käsitleda.
Arvestades seda, kui keerulised on ahistamis- ja pedofiiliajuhtumid, et seal puuduvad reeglina tunnistajad, on kogudusevanematest tehtud eksperdid, kes “kaaluvad tunnistajate ütlusi” ja tegutsevad siis vastavalt. Näiteks peavad nad “süüdistatava suhtes olema edaspidi tähelepanelikud”. Miks, kui tollel süüd ei ole ja kuidas, kui on? Samal ajal on Jehoova tunnistajatest kogudusevanemad tihtipeale eluvõõrad, juhtimiskogemuse ja hariduseta mehed!
Minu jaoks on selle artikli avaldamise ilmselgeks eesmärgiks katse leevendada avalikkuse survet ja segada jälgi. Jätta mulje nagu probleemiga tegeletakse, oluline on ohver ja seadus, samas kui joonealuselt saab välja lugeda, et olulisem on koguduse ja Jehoova maine.
Täispika uurimisartikli leiad siit, lõigud 10-16. Kõige naljakam on selle juures asjaolu, et tunnistajad on alati ja mõnuga käsitlenud varasemaid katoliku kiriku samalaadseid skandaale. Olles ise samas olukorras, on valitud pea liiva alla peitmine või (kohati lausa ebaseaduslik) pedofiilide varjamine.
Avafoto: CBC