Veebruar 2025: Olin Richmond Moyle

22.02.2025

Põrkasin Olin Richmond Moyle nimele ja nimega seonduvale juhuslikult, olemata varem seda kuulnud. Kuid pärast tutvumist tema poolt toonasele ühingu presidendile Joseph Franklin Rutherfordile saadetud kirjaga arvasin, et see mees väärib eraldi postitust nagu ka tunnistajad veel ühte häbistavat näidet oma minevikust.

R. Moyle oli Vahitorni ühingu juriidiline nõustaja aastatel 1935-1939. Ta aitas esindada Jehoova tunnistajaid kahes kohtuasjas Ameerika Ühendriikide ülemkohtus, millega loodi tunnistajate jaoks olulised pretsedendid. 

1939 aasta juunis jättis ta ühingu presidendile oma lahkumisavalduse, mis on täismahus internetist leitav. Oma avalduses kaitses ta Peeteli pere ebaõiglase kohtlemise eest, kirjeldas seal kogetud diskrimineerimist ja ebaõiglust, vulgaarset keelekasutust ja alkoholi liigtarbimist. Ta kirjutab: “Need on mõned asjad, millel ei tohiks olla kohta Issanda organisatsioonis. Esineb veelgi räigemat ebaõiglust, kuid kuna ma ei ole sellega isiklikult kokku puutunud, ei räägi ma sellest.”

Vastuseks avaldas ühing ajakirjas Vahitorni artikli, mille sõnul oli Moyle kiri “täis valesid, laimavaid ja teotavaid väiteid” ning mis “mõisteti jõuliselt hukka nii juhatuse kui ka kõigi Peeteli pere liikmete poolt”. (Vahitorn, 15.10.1939) Hiljem kaebas Moyle Vahitorni ühingu ajakirjas ilmunud laimava artikli eest kohtusse ning võitis protsessi!

Moyle suhtumist võib pidada äärmiselt väärikaks! Ühingu peakorterisse tööle asumiseks müüsid nad naisega maha nii oma kodu kui ettevõtte. Nende plaan oli jääda elu lõpuni organisatsiooni teenistusse kuid nähtud ebaõiglus sundis neid plaane muutma. Kui suur pidi see olema? Sellest hoolimata kirjutab Moyle, et nad “ei lahku Issanda teenistusest, vaid jätkavad Tema ja organisatsiooni teenimist nii täielikult, kui jõud ja vahendid seda võimaldavad.” 

Milline oli Moyle saatus? Võib vist öelda, et Jehoova tunnistajatele ootuspäraselt karjuvalt ebaõiglane... Ta naasis oma kodukogudusse, mis ta seejärel eemaldas! Ajakiri Vahitorn avaldas koguduseliikmete ühise pöördumise: 

“...soovime väljendada oma pahameelt O.R.Moyle'i poolt Peeteli perekonna vastu tehtud tegude üle.
Me ei tea härra Moyle'i kirjutatud kirja sisu ega taha seda ka teada. Meile piisab sellest, et meie suur Jumal Jehoova, kasutab teid kõiki hea meelega oma teenistuses ja varustab teid õnnistustega....
Me ei kuula kunagi süüdistusi vend Rutherfordi või ühegi ustava Jumala teenija vastu, kes täidab oma antud teenistust Teokraatlikus valitsuses; sest see oleks sõnakuulmatus.” (Vahitorn, 01.07.1940, lk. 207)

Moyle kodukoguduse suhtumist võib pidada tunnistajatele omaseks! Ei tea milles asi ega tahagi teada! Täpselt sama ütles 84 aastat hiljem üks kaasteenija, kui oli teada saanud minu lahkumisest. Samas kui piibel, raamat mille järgi juhindutakse, ütleb üheselt: ”Kui keegi vastab enne ära kuulamist, siis on see tema rumalus ja häbi!” (Õps 18:13).

Avafoto: Wendy van Zyl