Veebruar 2025: nurka surutud

14.02.2025

Olen viimasel ajal palju kirjutanud Jehoova tunnistajatest. Tõsi, kuid see pole olnud algselt minu eesmärk. Samas on see kaev siiski väga sügav ja sealt keeb välja veel palju sogast vett...

Elus tasub järgida reeglit mitte suruda kedagi päris lõpuni nurka. Väljapääsu puududes muutuvad nii inimesed kui loomad, tugevad või nõrgad, metsikuks ning tulemus võib olla ettearvamatu.

Lugesin kord mehest, kes kolis oma perega elama kõrvalisse maanurka lootuses, et seal saab ta ometi rahus olla. Reaalsuses aga toimus aastaid tema kinnistu ebaseaduslik, pahatahtlik ja hoolimatu (ära)kasutamine nii kohalike kui võõraste poolt. Mis lõpuks päädis sellega, et üks eriti ülbe “külaline” lahkus veriseks pekstud näoga ja muidu rahumeelne peremees pääses napilt kriminaalkaristusest.

Või tuleb meelde tuttava “appikarje” oma kõige lähedasematele pereliikmetele seoses elusündmustega, mis ähvardasid segi paisata kogu tema senise elukorralduse. Kuigi tema poolt tehtu vääris hukkamõistu, oli eelkõige tegemist usaldusküsimuse ja abi küsimisega. Aga ta ei lahendanud olukorda kas piisavalt kiiresti või oodatud viisil, lähedased pettusid ja distantseerusid aga usalduse kaotanud tuttav distantseerus veelgi enam ja veelgi kaugemale.

Pole vaja arvata, et ma kõik need 30 aastat Jehoova tunnistajana olen istunud suu lukus, vaadanud pealt ja siis sobival hetkel salakavalalt rünnanud. Viimase kümne aasta jooksul olen korduvalt ja kannatlikult juhtinud tähelepanu koguduses puuduvale ühtsusele ning püüdnud anda omalt poolt ja oma kogemustele tuginedes nõu olukorra parendamiseks. 

Oleme esitanud abikaasaga korduvaid küllakutseid, teinud ettepanekuid ühiseks aja veetmiseks, kõrvalejäänute seltskonda toomiseks. See kõik on olnud “tühi töö ja vaimu närimine” (Kg 1:14). Meie pingutused ei ole huvitanud ei otsustajaid ega ka mitte “vendi ja õdesid ja emasid” (Mk 10:30). Selline ükskõiksus ja samaegselt väljaspoole kuvatavad topeltstandardid hoolivusest tekitavad meeleheidet.

Ja nii olingi ka mina ühel hetkel "nurka surutud". Seda võimendas veelgi minu lahkumisavaldusele järgnenud absoluutne, eelarvamuslik, piiblil mittepõhinev ja armastusetu isolatsioon. Just siis muutub inimene metsikuks, ettearvamatuks. Ta ründab ja lammutab laiali kõik selle, mida ta on aastate jooksul püüdnud parandada ja üles ehitada. Ta lammutab laiali ka selle, mida pole vaja lammutada, sest kõik on ju kaotatud! Ja kui juba ükskord selleni jõutakse, tuleb osapooltel see osalt enda keedetud supp lihtsalt ära helpida.

Avafoto: Alexas Fotos