Veebruar 2025: Joosep

02.03.2025

Ühes varasemas postituses kirjutasin sellest kuidas Jehoova tunnistajate jaoks on osalemine poliitikas või sõjaväes võrdsustatud Jumala reetmisega. Ka raha teenimine on Saatanast ning abielluda tohib ainult Issandas. Hiljuti leidsin oma koosolekul tehtud märkmed Joosepi kohta, kelle elu ja tegevus tekitab nii poliitikas kui äris osalemise suhtes huvitava vastuolu. Või isegi mitu.

Järgnev lõik Vahitornist laseb Joosepit paista süütu mehena, kes oli lihtsalt õigel ajal õiges kohas: kes valesüüdistuse asemel lihtsalt “asetas”, valetamise asemel “kohandas oma kõnet” ja valitsemise asemel “esines” valitsejana.

“Joosep käskis oma sulasel täita vendade kotid viljaga, panna igaühele kotisuhu raha tagasi ning asetada Benjamini koti suhu lisaks oma hõbekarika. Kõige selle juures esines Joosep paganliku maa valitsejana. Ta kohandas oma kõnet ja käitumist vastavalt, et paista oma teadmatuses olevate vendade silmis just sellise valitsejana.” w06 1/2 lk 31

Piibel seevastu ütleb 1. Moosese raamatus sõnaselgelt, et...

• Joosep ei esinenud paganliku maa valitsejana vaid oligi seda! (41:40)
• Joosepi naine oli egiptlanna, pealegi veel (Egiptuse) preestri tütar! (41:50)
• Joosep oli võimekas ärimees, kelle tegevus näljahädale eelnenud aastatel tõi hädaliste arvelt vaaraole sisse terve varanduse ning allutas rahvaid! (41:57)
• Joosepi “jumalakartlik” eluviis lubas tal elada ja olla egiptuse moodi ning sellel eluviisil oli reaalne väljund, näiteks välimus ja sealhulgas teiste rahvaste diskrimineerimine. (42:32)
• Joosep mitte ainult ei esitanud oma vendadele valesüüdistust, vaid süüdistas neid tema ennustamiseks kasutatud karika varastamises. (42:14, 44:4)
• Joosep balsameeriti vastavalt kohalikele kommetele. (50:26)

Kui jääda selle juurde, et Joosep oli läbinisti positiivne ja Jumalale meelepärane tegelane, ei näe ma midagi vastuolulist vastutavas riigiametis töötamisel või abielus armastatud naisega, olgu ta siis usklik või mitte. Või edukas äritegevuses ega ka mitte asukohamaa kommete täitmises. Ka valed ja valesüüdistused kuuluksid otsekui jumalakartliku eluviisi juurde senikaua kui nende eesmärk on “õige”!?

Selsamal koosolekul, kus ma teema enda jaoks üles korjasin, arvas üks vastaja lambist, et “me ei peaks seda [palsameerimise] eeskuju järgima”. Miks? Miks oli seda vajalik üldse mainida? Mille poolest see on teistmoodi kui juutide kombel koopas lina sees lebada nagu Jeesus? Või olla siinse kombe kohaselt kirstus maa sisse maetud või tuhana raamaturiiulis?

Minu hinnangul on probleem hoopis selles, et tunnistajatele on sümptomaatiline püüd näha igas piibli juhtumikirjelduses midagi positiivset, mitte lihtsalt õppetundi! Milles poleks midagi halba, kui tekst oleks kuidagigi abiks. Tihti aga ei ole või räägib lausa vastu ja siis tekibki tunnistajatel tahtmine sõnamänguks aga vähegi analüüsivõimelisemal kuulajal kognitiivne dissonants. 

Avafoto: Philip Wels