Veebruar 2025: Hunt Larsen
06.02.2025
Hakkasin uuesti lugema Jack Londoni raamatut Merehunt ja jäin mõttesse. Raamatu peategelane Hunt Larsen on mitmes mõttes sümpaatne tüüp ja ma usun, et salaja tahaks iga mees temaga sarnaneda. Mina tahtsin kui raamatut esmakordselt lugesin kuigi veelgi sümpaatsemad olid mulle sealt madrused Johnson ja Leach.
Hunt Larsenit kirjeldab raamat kui füüsiliselt väga tugevat, kauni kehaehitusega ja sügavate vaimsete huvidega meest. Esmapilgul täiusliku isiksuse rikub julmus. Tegemist on erakordselt üksiku kuid julma mehega, kes võib võtta ükskõik millise elu silma pilgutamata, mida ta raamatus ka korduvalt teeb.
“Hakkan selle mehe üksindust pikapeale mõistma. Pardal ei ole ühtegi meest, kes teda ei vihkaks või ei kardaks, samas ei ol seal ka kedagi, keda tema ise ei põlgaks. Tundub, et see kohutav sisemine jõud, mis ei ole kunagi leidnud piisavalt rakendust töös, vaevab teda....Naerulembeliste ladinlaste kergus pole talle omane. Kui ta naerab, siis saab selle põhjuseks olla ainult julm huumor. Kuid ta naerab harva - ta on selleks tihti liiga nukker....Tegelikult on selle ürgmelanhoolia põhiline väljendusvorm olnud usk selle äärmuslikes vormides. Kuid Hunt Larsenile ei ole sellise usu lohutused vastuvõetavad, teda takistab tema toores materjalism. Seetõttu ei jää tal masendushoogude puhul üle muud kui olla kuratlikult õel.” - Jack London, Merehunt, Tallinn "Eesti Raamat" 1985, lk 292.
Lugesin koolieas ohjeldamatult ja õppisin raamatutest palju. Raamatute kangelastelt on ilmselt suuresti pärit ka mitmed minu isiksuse (põhi)jooned. Seepärast jäingi uuesti Hunt Larseni lugu lugedes mõttesse... Mida oli siis minul või on kellelgi teisel võimalik temalt “üle võtta”?
Tugevaks saamine nõuab ju aega ja aastatepikkust pingutust kuid seegi ei taga veel "kehalist täiuslikkust" ja "hirmsat ilu" (lk 320). Tarkuse omandamine tähendab raamatute lugemist, õppimist ning on samuti aeganõudev. Tulemus pole garanteeritud. Ainus, mida pole vaja õppida ja mille saab (alati ja kellelt iganes) kohe üle võtta on... julmus. Seda enam, et tänapäeval pole üksinduse saavutamiseks vaja ise pingutada, selle eest hoolitsevad “lähedased”, tulemuseks jällegi... julmus.
Mõtlen, et kui Hunt Larsen on mingil eluetapil olnud minu eeskuju, siis mida ma temalt ikkagi üle võtsin? Sest vähemalt ühe "tüürimehe" suhtes olen tundunud oma elus 1:1 seda, mida Hunt Larsen kirjeldab järgmiselt: “Mu aju haarab praegugi raev kui ma sellele mõtlen. Olid mitmed rannasõidukiprid, kelle ma oleksin mehejõu saabudes ära tapnud, ainult et elurada viis mind sel ajal juba mujale. Ma läksin hiljem korraks tagasi, kuid kahjuks olid need kiprid juba surnud, välja arvatud üks endine tüürimees, kes oli vahepeal kipriks saanud; minust jäi ta maha sandina, kes enam iialgi omil jalul ei käi.” (lk 295) Õnneks on elurada ka mind sellest kiprist eemale viinud...