Veebruar 2025: Beth-Sarim

21.02.2025

Beth-Sarim ehk tõlkes “Printside koda” oli Vahitorni Ühingu kinnisvaraprojekt San Diegos, Californias. Tegemist oli 40-l hektaril laiuva imeilusa kinnistuga, mis omandati 1929. aastal. Kinnistule ehitati kümne magamistoaga luksuslik häärber (470m2). Miks väärib see episood Jehoova tunnistajate ajaloost tähelepanu? Sest see näitab Vahitorni Ühingu ja selle juhtide läbinisti inimlikku, materjalistlikku olemust ja ilmselt just seetõttu pole enamik tunnistajatest Beth-Sarimi nime kunagi ka kuulnud!

Ametlikult ehitati Beth-Sarim Vana Testamendi ustavatele jumalateenijatele nagu Aabel, Eenok, Aabraham, Iisak, Jaakob jne. Usuti, et osa neist asub pärast ülesäratamist sinna elama ja valitsema! Veel aastal 1942 kirjutab Fred Franz raamatus "The New World": “Issand Jeesus on nüüd tulnud templisse kohut mõistma ja ... seetõttu võidakse neid ustavaid vana-aja mehi iga päev surnuist tagasi oodata.”

Raamatu "Salvation" sõnul kasutavad hoonet “käesoleval ajal seltsi president ja tema abilised” ning alles “seejärel oleks see igavesti eespool nimetatud maapealsete vürstide käsutuses”. (1939, lk. 311) 

Aastaraamat 1975 on selgesõnalisem. Seal kirjeldatakse ühingu presidendi Rutherfordi terviseprobleeme ning arstide soovitusi puhata Californias. “Aja jooksul tehti otsene rahaeraldus, et ehitada San Diegosse maja vend Rutherfordi tarbeks. Seda ei ehitatud Vahitorni Seltsi kulul.” (Lk. 194) Ka Vahitorni ühingu varahoidja W. E. Van Amburgh'i sõnul "ei läinud ükski sent San Diegos asuva kodu ehitamiseks Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu vahenditest" vaid sõprade annetustest (Golden Age, 2.05.1937), mistõttu jäi maja Rutherfordi kasutada.

R.J.Martin, kes kinnistu omandas, selgitab hoone valmimise vajadust nii: “Viimase kahe aasta jooksul olen mina ja teised vennad, kes on vend Rutherfordile lähedal, tungivalt nõudnud, et tal oleks vaja maja San Diegos, kus ta saaks elada ja teha tööd, mis on nii vajalik.... Lõpuks ta nõustus, et maja võib ehitada aga tingimusel, et see on edaspidi ja igavesti ainult Issanda töö tarbeks ja mitte kellegi isikliku kasu saamiseks.” ("The Golden Age", 19.03.1930, lk 405)

Raymond Franzi sõnul ehitati Beth-Sarim San-Diegosse siiski organisatsiooni poolt! Ja kui see on tõsi, on suur osa Ühingu poolt öeldust lihtsalt demagoogia kui mitte lausvale! Sest kuidas esitleda eraomanduses, eraannetuste abil ehitatud hoonet "Printside majana", mis on ju läbinisti "teokraatlik" projekt, millest räägitakse (ja mida ka mõnitatakse) avalikult?

Kuigi Beth-Sarimi omandamise, ehitamise ja hilisemate hoolduskulude rahastamine ei ole üheselt selge, võtame teema kokku hoopis Olin Richmond Moyle sõnadega, kes oli Vahitorni ühingu juriidiline nõustaja aastatel 1935-1939. 21. juunil 1939 saadab ta Rutherfordile kirja oma lahkumisavaldusega, milles sisalduv lõik paljastab Rutherfordi tõelise olemuse:

“Me kuulutame kogu maailmale, et kõiki koheldakse Issanda organisatsioonis ühtemoodi ja nad saavad selle maailma hüvesid võrdselt. Te teate, et see pole nii. ... Võtke näiteks erinevus teile ja teie assistentidele sisustatud majutusruumide ja mõningate vendade jaoks sisustatud majutusruumide vahel. Teil on mitmeid peatuspaiku, näiteks Peetelis, State-Islandil, Californias jne. Mulle teatatakse, et isegi Kuningriigi farmis hoitakse teile üht maja tühjana kasutamiseks neil põgusatel hetkedel, mil seal viibite. Ja mida saavad vennad kes seal töötavad? Väikese kütmata toa läbi külma talve. Nad elavad oma vagunelamutes nagu rändurid.”

Joseph Franklin Rutherford suri 1942. aastal Beth-Sarimis! Vahitorni ühing, mitte Ruhterfordi perekond, müüs hoone 1948. Kontseptsioon “printsidest” hüljati ametlikult 1950 aasta konvendil Yankee staadionil, New York City’s. 1944. aastal ööbis Beth-Sarimis tööreisil olev Raymond Franz. Ta kirjutab: “San Diego oli kena linn; maja oli kena, kõrgema klassi elamu. Kuid ma ei saanud aru, miks need mehed, kellest ma olin Piiblist lugenud, oleksid olnud huvitatud sinna elama asumisest; midagi selles ei klappinud.”