November 2025: eksperiment
01.11.2025
Hea sõber Facebook vilgutas mulle ükspäev ajalooteemalist postitust, mis jäi mulle silma ainult oma sünniaasta mainimise tõttu teksti alguses. Olles aga postitusele pilgu heitnud, tahtsin ma seda jagada ja omalt poolt paar sõna lisada. Siin on postitus, mida pisut keeleliselt toimetasin:
“1974. aastal viis Marina Abramovic läbi sotsiaalse eksperimendi, millega kompas inimkäitumise piire. Ta kattis Napoli Studio Morras laua 72 esemega, alates kahjututest nagu lilled kuni ohtlikeni, sealhulgas laetud revolver, ja kuulutas end kuueks tunniks täiesti passiivseks. Eksperimendi mõte oli lihtne kuid sügavamõtteline: inimesed võisid temaga teha mida iganes tahtsid, seejuures võimalike tagajärgede eest vastutamata. Alguses lähenesid külastajad talle lahkelt – pakkudes lilli, naeratusi ja puudutusi. Kuid tundide möödudes muutus atmosfäär dramaatiliselt.
Eksperimendi käigus paljastus peagi inimloomuse tumedam pool. Agressiivsed ja lugupidamatud aktid eskaleerusid, kui mõned osalejad hakkasid tema riideid lõikuma, nahka kriimustama, kehasse naelu suruma ja isegi relvaga sihtima, kusjuures üks inimene pani sõrme päästikule. Kuigi publiku seas tekkis väidetavalt lõhenemine, ei astunud keegi sellest hoolimata vahele, et teda kaitsta. Mis omakorda näitab, kui kergesti võivad empaatia ja sotsiaalsed piirid laguneda, kui puudub vastutus. Marina reaktsiooni puudumine näis julgustavat inimesi nihutama piire, mida nad tavapärastes oludes poleks ehk kunagi ületanud.
Kui kuus tundi lõppes ja Marina lõpuks ennast liigutas, hajus rahvahulk kiiresti laiali, kusjuures paljud ei suutnud talle otsa vaadata – võib-olla seistes silmitsi omaenda tegudega. See eksperiment oli enamat kui lihtsalt performance kunst; see oli karm peegeldus inimpsühholoogiast, näidates, kuidas võimudünaamika ja dehumaniseerimine võivad moraalsete piirangute kadudes valla päästa julmuse. See sunnib meid küsima: kui kaugele me läheksime, kui tagajärgi poleks? Marina looming jääb võimsaks peegliks viisakuse haprusest ja inimkäitumise sügavusest.”
See ja teised sarnased eksperimendid pole meile õpetanud midagi. Sellised oleme me endiselt igapäevaselt nendega, kes meile ei vasta! Või seal, kus keegi ei näe. Ja mitte ainult inimestega. Võtame kust saame isegi kui selleks mingit vajadust pole. Võtame võtmise võimaluse pärast: viskame maha, raiume, reostame, hävitame, lõhume, nöörime ja teenime. Maakera on ju samuti “passiivne”. Ta ei ütle midagi kui ta paljaks kisume, teda kriimustame, torgime ja lõpuks päästikule vajutame. Ainult et minna pole meil pärast neid tegusid kuskile...
Avafoto: Markus Spiske