Märts 2025: surm teisitimõtlejatele
05.03.2025
Being limited by the laws of the worldly nation in which we live and also by the laws of God through Jesus Christ, we can take action against apostates only to a certain extent, that is, consistent with both sets of laws. The law of the land and God's law through Christ forbid us to kill apostates, even though they be members of our own flesh-and-blood family relationship. However, God's law requires us to recognize their being disfellowshiped from his congregation, and this despite the fact that the law of the land in which we live requires us under some natural obligation to live with and have dealings with such apostates under the same roof. (w52 11/15 p. 703)
See lõik tunnistajate 1952 aasta Vahitornist shokeeris mind. Allajoonitud laused ütlevad sõnaselgelt:
“Olukorras, kus meid piiravad ilmalikud riigi seadused ja Jumala seadused Jeesus Kristuse kaudu, saame usust ärataganejate vastu astuda samme ainult teatud määral, kooskõlas mõlema seaduskogumiga. Nii maa kui ka Kristuse kaudu antud Jumala seadus keelavad meil tappa usust taganejaid, isegi kui nad on meie lihased pereliikmed.”
Kas lugesite sellest tekstist välja sama mis mina ja veel paljud teised, kes on sellele tähelepanu juhtinud? Ehk kui poleks ilmaliku seaduse sundi ja Jeesus Kristuse õpetusi, võiks usust taganejaid südametunnistuspiinadeta tappa?
On tõsi, et see lõik on kirjutatud aastakümneid tagasi, mistõttu võib keegi väita, et see jube mõtteavaldus ei ole enam kehtiv. Isikliku kogemuse ja kirjutatud postituste valguses julgen selles siiski kahelda. Võtkem või järgmised näited...
Hiljuti kirjutasin Jeftast ja tema “lollist lubadusest”. Sealsamas toon ära ka selle, kuidas näevad teda oma väljaannetes Jehoova tunnistajad, nimetades Jeftat "vaimseks meheks" ja "tubliks isaks”. Kes nimetab “vaimseks” inimest, kes annab hooletult lubaduse teise inimese (elu) eest? Milline inimene nimetab meest, kes halvimal juhul ohverdas (loe: tappis) oma tütre, “tubliks isaks”?
Või lugege hoolikalt varasemalt avaldatud lootusetut kahekõne tunnistajaga. Tsiteerin tunnistajat: “Ma arvan, et juhtiva kogu liigne innukus Jehoova tõotuste täitumise ootuses pole kunagi olnud pahatahtlik, vaid tulenenud pigem lapselikult siirast meelest ja usust”.
See pealtnäha süütu lause näitab, kuidas üks ajupestud tunnistaja selliseid avalõigu räigeid väljaütlemisi käsitleb. Need pole talle muud kui “lapselikult siiras meel ja usk”. Ja selle valguses on kõik ebainimlik lubatud või õigustatud... Ka näiteks keeld lahutada abikaasast, kellel on vahekord loomaga. Milline inimene kiidab selle heaks? Milline Jumal kiidab selle heaks?
Olen aastaid arvanud, et suur osa tunnistajaid ei armasta tegelikult ligimest vaid teevad seda, mida ütleb neile juhtiv kogu. Seepärast lonkab südamesttulevast armastusest lähtuv, tegelikkuses aga puuduv vennalik suhtlus koguduses mõlemat jalga. Koos käiakse talgukorras, mitte soovist omavahel lävida.
Samamoodi on kõigi teiste emotsioonidega, sealhulgas vihkamisega. Kui tundeid väljendada käsu korras, ei toimi need kunagi korralikult ja kõik on “hästi” hetkest kui tegu tehakse juhtiva kogu käsul aga “Jumala nimel”. Pean vist olema õnnelik, et Jeesus käskis oma vaenlast armastada, muidu oleks ka mind organisatsioonist lahkudes omakohtu korras kividega surnuks loobitud.
Avafoto: RDNE Stock project