Märts 2025: Sami kõne

07.03.2025

Kui elus tuleb ette raskeid hetki, mil reaalsest maailmast abi ei paista, tasub eksida filmi- ja/või raamatumaailma. Olen alati imestanud, kuidas inimesed, kelle igapäevaelu võib endast kujutada hoopis midagi muud, suudavad kirjutada või öelda midagi nii ilusat ja julgustavat nagu seda on näiteks sõnad toodud filmikatkendis, mis eesti keeles võiksid kõlada umbes nii:

Frodo: Ma ei suuda seda teha, Sam.

Sam: Ma tean. See kõik on vale. Me isegi ei peaks siin olema. Aga me oleme. See on nagu suurtes lugudes, härra Frodo. Sellistes, mis on tõesti olulised. Mis on täis pimedust ja ohte. Lugudes, mille lõppu mõnikord ei tahaks kuulda. Sest kuidas saab lõpp olla õnnelik? Kuidas saab maailm muutuda tagasi selliseks, nagu ta oli, kui on juhtunud nii palju halba? Kuid lõpuks on see kõik vaid mööduv nähtus, see vari. Isegi pimedus peab taanduma. Algab uus päev. Ja kui päike uuesti paistma hakkab, paistab see selgemalt. Need olid lood, mis jäid sinuga. Need tähendasid midagi, isegi kui sa olid liiga väike, et mõista, mida täpselt. Aga ma arvan, härra Frodo, et ma mõistan. Et nüüd ma tean. Nendes lugudes oli tegelastel palju võimalusi tagasi pöörduda, kuid nad ei teinud seda. Nad läksid edasi. Sest nad hoidsid millestki kinni.

Frodo: Millest meie kinni hoiame, Sam?

Sam: Et selles maailmas on midagi head, härra Frodo... ja selle nimel tasub võidelda.

Katkend on pärit filmist "Sõrmuste isand: kaks kantsi" ja on üks selle ilusamatest, ehk ka tuntumatest stseenidest. Saatsin kord selle video heale sõbrale, kes oli sattunud hätta ja kui endal sõnadest puudu jäi. Ta sai pihta. Saad Sinagi. Vaatan seda aeg ajalt ja saan julgustust. Et kõik halb meie elus saab ükskord otsa ja algab uus päev, kus taevas on selge ja seal särab päike. Ja et nii see kui kõik hea selles maailmas on väärt võitlemist...