Märts 2025: lilled Algernonile
09.03.2025
“Lilled Algernonile” on Daniel Keyes ulmejutt, mis on nimilooks 1976 aastal kirjastus Eesti Raamat poolt Ajast Aega sarjas avaldatud anglo-ameerika kirjanike ulmelugude kogumikule.
See on lugu Charles Gordon nimelisest arengupeetusega mehest, kelle ülimadal IQ kolmekordistub pärast talle tehtud operatsiooni. Kahjuks on tegemist ajutise protsessiga, mida Charlie ise oma kunstlikult kõrgendatud intelligentsuse tipus ette näeb. Loo lõpus on ta taas selline nagu loo alguses.
Soovitan lugeda, see on südamlikult kurb lugu. Kuigi Charlie ja tema õhtukooli õpetaja miss Kinniani suhe on jutu kõrvalteema, saab mehe vaimset kasvu ja sellele järgnevat taandarendut vaadelda ka nendevaheliste tunnete võtmes.
“Ma ei saa aru, kuidas ma varem tähele ei pannud, kui ilus miss Kinnian ikka on. Tal on pruunid silmad ja pruunid juukseudemed kuklal....Ma olen miss Kinnianisse armunud....On jumal, palun ära võta seda kõike ära!...Miss Kinnian käis minu ukse taga aga ma ütlesin mine ära ma ei taha sind näha. Ta nuttis ja mina nutsin ka aga ma ei lasknud teda sisse sest ma ei taha et ta minu üle naeraks. Ma ütlesin talle et ma ei armasta teda enam....Ma läksin sisse ja istusin oma vanasse pinki taga seina ääres ja tema vaatas mulle imelikult otsa ja ütles Charles. Ma ei mäleta et ta oleks mind nii kutsunud varem ika ainult Charlie ma ütlesin tervit miss Kinnian ma tulin jälle tundi...Tema akkas nutma ja jooksis klassist välja...”
Kas elus võib juhtuda samamoodi? Et ühel hetkel me ärkame otsekui operatsioonist ning avastame oma elus midagi senikogematut, uut, ilusat? Me ei tea täpselt kuidas see juhtus, me lihtsalt näeme maailma või osa sellest enda ümber teisiti. Uus tunne (oletame et tegemist on tundega) aga kasvab ja paisub, paisates samaaegselt sassi kogu varasema elukorralduse? Tajudes olukorra "kunstlikkust", hakkame mõistma selle ajutist olemust. Kuna mõistus tõrgub seda vastu võtmast, palume isegi jumalat, et see ei lõppeks. Aga ühiskondlikud normid, arusaamad, olemasolevad kohustused, õiglane ja vähem ebaõiglane surve teevad lõpuks oma ning iga Charlie saab oma endise elu tagasi? Ühel päeval siseneme "miss Kinniani" klassi nagu midagi poleks vahepeal juhtunud...
Avafoto: Marianni blogi