Märts 2025: Jefta loll lubadus
01.03.2025
Viimaks jõudis Jefta koju Mispasse. Seal tuli talle tamburiini mängides ja tantsides vastu tema tütar. See aga oli tema ainus laps. Peale tema polnud tal ei poega ega tütart. Kui Jefta oma tütart nägi, rebis ta oma riided lõhki ja ütles: „Oh häda, mu tütar! Sa murrad mu südame, sest just sinu pean ma ära saatma. Ma andsin Jehoovale tõotuse ega saa seda enam tagasi võtta.” Aga tütar vastas talle: „Mu isa, kui sa andsid Jehoovale tõotuse, siis tee minuga, nagu sa lubasid, sest Jehoova on lasknud sul kätte maksta su vaenlastele ammonlastele.” Siis ütles ta isale: „Luba mul kaks kuud omaette olla ja minna koos sõbrannadega mägedesse ja nutta selle pärast, et ma neitsiks jään. (Km 11:34-37)
Jefta ja tema tütre lugu Piiblis on üks suur küsimärk ning sellele puudub tänaseni ühene selgitus. On neid, kes arvavad, et Jefta ohverdas oma tütre, ja teisi, kelle järgi saatis ta lapse hoopis templiteenistusse. Kuid kas see on üldse oluline? Minu jaoks on selle loo õpetlik iva olnud pikemat aega hoopis muus - tegemist oli ühe äärmiselt lolli ja mõtlematult antud lubadusega!
Sest kas on üldse õige anda lubadusi kellegi teise eest? Kas Moosese seadus, mille all Jefta tegutses, võimaldas sellist lubadust anda? Millisele seadusepügalale see tugines? Et Jefta oma sõna pidas ja tema tütar sellega nõustus, näitab kahe asjassepuutuva isiku omavahelist mõistmist ning nende sarnaseid arusaamu väärtustest toonases ühiskonnakorralduses. Aga mitte seda, et nende poolt tehtu oleks olnud ilmtingimata õige!?
Jefta reageeringust on selgelt näha, et nii nagu see välja kukkus, polnud lubadus mõeldud. Samuti näitavad tema tütre sõnad, et see ei olnud midagi sellist, mis oleks olnud ühele iisraelannale ihaldusväärne. Sellegipoolest nimetatakse Jeftat näiteks Jehoova tunnistajate väljaannetes "vaimseks meheks" ja "tubliks isaks"!?
Et Jefta on mainitud usu eeskujude seas kirjas Heebrealastele 11:32, ei tähenda, et silmas on peetud tema lubadust. Seal põhjust ei mainita. Kui keegi väidab, et kuna Jehoova aktsepteeris tema tõotuse, pidi selles midagi head olema, ei arvesta ta teiste sarnaste juhtumitega. Näiteks ei õigusta Taaveti abieluvälist suhet Batsebaga ja tolle mehe mõrvamist asjaolu, et just neist kahest said Jeesuse esivanemad. Sellega ei kiitnud Jumal abielurikkumist ja mõrva heaks, küll oli kiiduväärt Taaveti üldine taust ja kahtlemata hilisem patukahetsus (saadud teise mehe elu hinnaga).
Nagu öeldud, ei pea igat piibli näidet jäljendama. Tegemist võib olla ka hoiatava eeskujuga! Antud juhul siis eeskujuga sellest, et pole vaja anda lolle lubadusi, eriti selliseid, millest sõltub teise inimese elu. Aga kui siiski jääda selgituse juurde, et oma tütre elu mistahes moel ohverdamine oli Jumalale meelepärane, rõhutame sellega ülesnäidatud usu kvantiteeti. Ehk mida suurem ohver, seda parem! Kui aga jääme selle juurde, et Jefta lubadus oli järelemõtlemata, rõhutame usu kvaliteeti, mis sageli seisneb sadades väikestes argiotsustes! Kas see kõlab paremini?
Avafoto: Josh Willink