Jaanuar 2026: Voynichi käsikiri

08.01.2026

Sellest on juba aastaid, kui kohalik matkaentusiast ja ettevõtja otsustas hakata korraldama matku ühe suure Kesk-Eesti jõe kalarikkal kuid kitsal ning puid täis harujõel. Ma ei saanud hästi tema vajadusele pihta! Miks on vaja hakata kasutama midagi uut ja keskkonna mõttes palju õrnemat kooslust kui olemasolev on sisuliselt jõude? Miks vahetada üks pealtnäha igav ja vaikse vooluga jõgi teise samasuguse vastu? Miks vahetada üks rikkaliku ajaloolise tausta ja rohkete lisavõimalustega veekogu väiksema, võimalustevaesema ja väiksema kultuuripärandiga veekogu vastu? Mis sellise käitumise taga on? Ahnus? Inimese lõputu soov olla esimene? Isegi kui põhjust ja konkurentsi pole? 

Eile küsis sõber minult, kas ma tean midagi “Voynichi käsikirja” kohta. Ei teadnud, mispeale ta jagas minuga lühikest eestikeelset kokkuvõtet teemast. 

Lühidalt: “Voynichi käsikiri on keskaegne, käsitsi kirjutatud ja illustreeritud koodeksi vormis käsikiri, mis on kirjutatud tundmatuna näivale kirjasüsteemile, mida sageli nimetatakse Voynichese’iks. See ei kuulu ühegi teadaoleva keele või skripti alla ning on seetõttu üks ajaloo kuulsamaid ja mõistatuslikumaid tekste.” Käsikiri koosneb 240st leheküljest ja on arvatavalt koostatud 15. sajandil. Lisaks tänaseni tuvastamata tekstile sisaldab käsikiri näiteks taimede kujutisi, mis ei vasta ühelegi reaalsele liigile ja veel palju huvitavat ning pealtnäha arusaamatut.

Küsisin sõbralt, miks see teda huvitab ja sain vastuse: “Nagu ütlesin: natuke nagu ristsõna aga minu jaoks huvitavam, sest seotud konkreetse ajaloolise taustaga. Need krüpteerimisteemad on muidugi põnevad aga pigem hakkas mind huvitama täiesti teistsugune lähenemine sellele müsteeriumile, ehk see kuidas me "keelt" üldse mõistame. Meile meeldiks alati nagu mingit saladust lahti muukida, leida mingit ratsionaalset ja lineaarset peidetud sõnumit aga vahel on palju huvitavam just see, kuidas eksisteerivad täiesti teistsugused maailmast arusaamise meetodid kuhu mh kuulub ka tai-chi ja midagi sellist on ka selles käsikirjas. Ehk mitte mingi saladuse lahtikangutamise pärast, vaid vist rohkem seepärast, et mõista teistsuguseid "mõtlemisviise". Veidi segane põhjendus ehk kui sedasi lühidalt proovida seda esitada aga ega samas see käsikiri polegi mu huvides top kümnes ka, lihtsalt vahelduseks selline teema.”

Lugesin saadetud ülevaate läbi, vaatasin lisaks netist mõned pildid ja jäin neile mõeldes magama. Ja kui ma päris ausalt tunnistan, siis ka minu peast käis läbi mõte, et milleks näha sellist vaeva dokumendiga, mis võib vabalt olla kellegi fantaasia vili ja on mõeldud eelkõige kasutamiseks... kunstiteosena!? On see nii või ei ole, pole oluline. Oluline on just sõbra öeldud mõte:

“Meile meeldiks alati nagu mingit saladust lahti muukida, leida mingit ratsionaalset ja lineaarset peidetud sõnumit aga vahel on palju huvitavam just see, kuidas eksisteerivad täiesti teistsugused maailmast arusaamise meetodid...”

Ja nii jõuame selle postituse algusesse tagasi. Iga uks ei ole mõeldud avamiseks. Iga jõgi pole mõeldud kanuutamiseks. Kõike ei pea ega saagi mõista. Kõigel ei pea olema sügavat ja maailmalõpule viitavat tähendust. Kõike ei pea pildistama ja jagama. Kas ja kuidas suudame õppida elama nautides elu nii, et selles teistele “sõnumitele”, "teistsugustele maailmadele" või miks mitte meie enda maailmale ka ruumi jääb?

Avafoto: Andrew Patrick Photo