Jaanuar 2026: sääsekiilakas
12.01.2026
Üks minu lemmikraamatuid on Arkadi ja Boriss Strugatski kirjutatud jutustus “Väljasõit rohelisse”. Selle tegevus toimub Tsoonis, mis pole muud kui üks kuuest piirkonnast planeedil Maa, mida külastasid tulnukad. Külastuse järel on seal igasugu kummalisi esemeid ja nähtusi, mille otstarve ja toimemehhanism jääb raamatu lõpuni teadmata. Kuigi Tsoon püsib tingimusteta oma piirides ega levi vaatamata näilisele avatusele kunagi väljaspoole, on seal leiduv sõltuvalt suurusest kauplemis- ja uurimisobjektiks. Iga käik Tsooni on aga loterii, mille kõrgeim panus on elu...
Üks selline nähtus Tsoonis, millest tasub hoiduda, on “sääsekiilakas” ehk gravikontsentraat ehk suunatud gravitatsioon. Seda pole näha, kogemusi omades võib selle ära tunda õhu liikumisest aga siis võib olla hilja. Turvaline on sääsekiilakaid leida enda teekonnale ette lindikestega varustatud mutreid loopides nagu seda teevad stalkerid, Tsoonis tegutsevad “hauaröövlid”. Kui mutter lendab ja maandub loomulikult, on teekond selleni turvaline. Kui aga matsab maa sisse, on seal oht. Sääsekiilakasse sattunud ohver väänatakse ja pigistatakse sisuliselt eimillekski.
Millegipärast meenus mulle ühe hiljutise vestluse ajal, mis keskendus meid ümbritsevate nähtuste enesestmõistetavusele, just sääsekiilakas.
Me ei ela Tsoonis, kus liiguvad ei tea kuidas tekkinud ja mis põhimõttel toimivad “sääsekiilakad”. Kus nad on olemas sõltumata loodusseadustest või inimest tahtest. Reaalses maailmas on vähe enesestmõistetavaid asju ja nähtusi. Kõigel on algus ja reeglina ka lõpp. Nähtustel on põhjus ning miski ei toimi igiliikurina. Ja kuigi me ei pruugi teada kõige kohta kõike, siis peamised argielu toimemehhanismid on enamusele arusaadavad.
Sellegipoolest võtame enesestmõistetavana häid suhteid, sõpru, vanemaid ja vanemavanemaid, küllakutseid ja külalislahkust, võimalust veeta üheskoos aega, võimalust küsida ja pakkuda üksteisele midagi meeldivat. Käitume äraspidiselt eelkirjeldatud ulmejutule, kus sääsekiilaka ehk millegi reaalse asukoht tuli välja selgitada sealt lähtuva ohu tõttu. Meie aga kipume samamoodi mutreid pildudes välja selgitama millegi mitte nii enesestmõistetava asukohta ning siis seda vältima! Kusjuures see miski pole ohtlik vaid meeldiv, kasulik ja õpetlik...
Mäletan kuidas ma oleksin lapsepõlves andnud palju kui mitte kõik, et (kaine) isaga kuskil koos midagi teha. Näiteks oma lapsi pean ma koos aja veetmise võimaluses aga veenma. Ja ma pole ainus. Nii palju on maailm vahepeal muutunud ja ometi teeb suur osa näo nagu midagi poleks juhtunud. Et kõik on korras või siis tuleb kurtjal endal peeglisse vaadata. Küllap aeg ajalt tuleb ka seda teha aga siiski olen seda meelt, et head asjad meie elus pole Strugatskite Tsooni sääsekiilakas. Need ei sunni ennast peale, need ei ohusta meie elu, need kaovad kui neid õigel ajal ei avasta, ära ei kasuta ega tule kunagi tagasi...
Avafoto: Kindel Media