Jaanuar 2026: Äpu

09.01.2026

Mäletan ennast lapsepõlvest peale heasüdamliku ja pisut kartliku poisina. Võib olla olin isegi memmekas, selle väljaütlemine ei tee mulle haiget. Imestasin kõike ja uskusin kõike. 

Mäletan kuidas kord kõndisime sõbraga mööda tema vanavanemate õunaaiast ja mul oli kange isu minna võtta mõned õunad. Aga salaja ei tohtinud ega ka saanud. Takistus oli sama reaalne kui puu ja õunad sealsamas teispool aeda - nimelt olid õunad vanavanemate poolt loetud ja iga salaja võetud õun oleks kaasa toonud pahanduse... Pidin olema siis 6.

Mäletan kuidas õpetaja pani mind (põhi)koolis koridoris jooksmise pärast sinnasamasse teiste silmade alla, õpetajate toa kõrvale nurka seisma ja ma ei julgenud sealt ära minna. Kuigi taganjärele usun, et õpetaja ei arvestanud minu nurgas püsimisega hetkekski ning ega keegi peale minu poleks sinna jäänud ka. 

Kui poistega mahajäetud mõisas sõda mängisime, olin esimene, kes kellegi teate peale, et “omanik tuleb”, jalga lasi. Jooksin ennast hirmust hingetuks kuigi hilisem kogemus ütleb, et ei huvitanud see mõis omanikku siis ega huvita ka praegu.

Arvasin, et see sõprus, mis toimus kolme musketäri filmis, on võimalik ka päriselus ja pettusin korduvalt. Ühel korral siis kui olin oma sünnipäevaeelse koolipäeva haiguse tõttu puudunud ning seetõttu ei tulnud mu sünnipäevale ükski kutsutud poiss. Laud oli kaetud aga kedagi polnud. Musketärid ei tulnud.

Alles üleeelmisel aastal (see on 35+ aastat pärast eelkirjeldatud sündmusi!) võttis mu õde mind ette ja ütles, et ma olen lihtsalt loll. Loll, kes usub kõike mida mulle räägitakse. Usun ja usaldan. Nagu see oleks uskuja, mitte rääkijate sügav vaimne puue!

Jah, olen äpu. Aga enda arust mitte see äpu, kes kõiges ebaõnnestub. Pigem see Äpu, kes on ennast tänaseks sügavale marslase sisse ära peitnud. Äpu, kes saab õnnelikuks kui 

“meile jäävad päriseks 
me lumed ja meie suved
meie rõõmuaeg ei käriseks
lapsehing ei väriseks
kaovad maa pealt mured
ja õnne õnne las tuleb juurde”...

Sest mulle tõesti meeldib kui inimesed minu ümber on õnnelikud. Vahetevahel saab aga teiste õnne taotlemine takituseks ise õnnelik olemisel. Sest mitte kellegi õnn ei saa sõltuda ainuüksi minust (või kellest iganes) vaid alati ja eelkõige iseendast.