Jaanuar 2025: surnud mets

30.01.2025

“Kuhu peidab tark mees puulehe? Metsa.”
“Kui metsa pole käepärast, ta teeks metsa. Ja kui tal oleks vaja peita surnud lehte, teeks ta surnud metsa.”

Lugu kust see tsitaat pärit, on sünge. Selles tapab kõrge auastmega sõjaväelane oma naise armukese ja saadab siis sõdurid surma, et mõrtsukatöö hukkunud sõdurite laipade vahele kaotada. Tema üksus kaotab lahingu ja ellujäänud mehed poovad ta Isa Browni versioonis selle eest üles.

Aga võrdlus on võimas. Kuhu peita leht, metsa. Ja kui metsa pole, tuleb see tekitada. Kus see näide leiab tõhusat kasutamist igapäevaelus?

Tekitame “metsa” tolereerides ühiskonnas teatud negatiivseid nähtusi nagu näiteks hilinemine, valetamine, maksupettused, liikluseeskirjade rikkumine jne. Samal põhjusel ei mõisteta tihti hukka naabrist pidutsejat. Kuidas nii? Mitte seetõttu, et me oleme nii empaatilised ja mõistvad vaid seetõttu, et me ise tahame ka teinekord hilineda, pidutseda, valetada, petta ja lubatud sõidukiirust ületada! Mida rohkem lehti, seda raskem on sealt seda õiget üles noppida, sest pilt läheb ju kirjuks.

Sellise “metsa tekitamise” hinnaks on p...s ühiskond, mis on täis võltsväärtushinnanguid ja vajab ülikeerukat reguleerimist koos kõikide oma eranditega. Ehk siis kõike, millega kokku puutume, tuleb hinnata mingil subjektiivsel skaalal, kõiki olemasolevaid huvigruppe arvestades. On suured ja väikesed lehed, mõnda nagu ei peakski peitma, teine kaob jällegi iseenesest. Näiteks seesama müra tekitamise näide, mis ju tundub esmapilgul lihtsalt norimisena. No läks pisut üle öörahu, mis sellest. Aga mis siis kui keegi sõidab autoga samamoodi “pisut” vastasreas ja "pisut" liiga kiiresti. Kuhu piir tõmmata?

Tark ei ole sünonüüm heale. Isegi peitusemängus poleks tark lehte lehehunnikusse peita. Sest kuidas me selle sealt sobival hetkel üles leiame? Samamoodi ühiskonnas. Mida rohkem me üritame tolerantsi ja empaatia varjus piire nihutada, seda raskem on meil neist piiridest vajamineval hetkel endale õigust hankida.

Avafoto: Damien Wright