Jaanuar 2025: Malawi
25.01.2025
Aastast 1964 hakkasid Jehoova tunnistajad Malawis kogema sellises ulatuses tagakiusamist ja vägivalda, mida tänapäeval harva esineb. Aastatel 1964, 1967, 1972 ja uuesti aastal 1975 järgnesid üksteisele üleriigilised jõhkrate rünnakute lained. Esimese rünnaku käigus põletati või purustati 1081 pere kodud, hävitati 588 viljapõldu. 1967. aasta rünnakutes teatasid tunnistajad enam kui tuhande naise vägistamisest, kusjuures üht naist vägistas kuus erinevat meest ja tema 13-aastast tütart kolm meest. Vähemalt neljakümnel naisel katkes seetõttu rasedus. Igas vägivallalaines jäid peksmised, piinamised ja isegi mõrvad võimude poolt praktiliselt kontrollimata ning muutusid lõpuks nii intensiivseks, et tuhanded pered põgenesid oma kodudest ja põldudelt naaberriikidesse. 1972. aastal põgenes usaldusväärsete hinnangute kohaselt Sambiasse 8975 ja Mosambiiki 11 600 tunnistajat. Tragöödiat suurendasid põgenikelaagritest tulevad teated väikeste laste surmast ravimite ja ravi puudumise tõttu.
Tagakiusamise põhjustas Malawi tunnistajate keeldumine osta valitseva erakonna parteikaart. Malawi oli üheparteiriik, mida valitses Malawi Kongressipartei, diktaator Hastings Kamuzu Banda isikus, kes oli riigi "eluaegne president". Ühingu harubüroo teatas päringu esitanud Jehoova tunnistajatele, et sellise parteikaardi ostmine oleks nende kristliku neutraalsuse rikkumine, kompromiss ja seega truudusetus Jumalale. Harubüroo seisukohta toetas ülemaailmne organisatsiooni peakontor ja seda tutvustati üksikasjalikult Vahitorni Ühingu väljaannetes. Valdav enamus Malawi tunnistajatest jäi sellele seisukohale kindlaks, kuigi see läks neile kalliks maksma.
Milles on küsimus? Malawi oli kirjeldatud sündmuste toimumise ajal ühepartei riik. Malawi Kongressipartei oli riigi valitsev partei, teisi parteisid valitsema ei lubatud. Seega sai see de facto samaväärseks valitsuse endaga, "kõrgema võimuga" (Rm 13:1). Kui inimene saab olla kodanik ja seega rahvusliku poliitilise kogukonna liige, ilma et ta rikuks lojaalsust Jumala ees, siis millisel moel oleks allumine selle valitsuse nõudmisele (väljendatuna riigipeast allapoole) osta valitseva partei kaart, lojaalsuse rikkumine Jumala ees?
Küsimus pole ainult selles, kas dikaatorlikus, ühe parteiga riigis, on passi või parteipileti omamisel mingi vahe. Või kui suur see on? Ega ka mitte selles, kas seda olukorda oli vaja lahendada organisatsiooni tasandil või jätta see igaühe südametunnistuse otsustada? Võime läheneda ka Jumala õnnistuste aspektist. Jehoova tunnistajate käsitluses võib Jehoova "õnnistada" näiteks hirmkalli uue filmistuudio rajamist aga laseb samal ajal 1000 naist ja tüdrukut vägistada? Kõlab loogiliselt? Ei kõla ju. Ta kas õnnistab mõlemat või ei õnnista kumbagi. Ja põhjus ei seisne selles, et Jumal ei õnnista vaid kogu tänane tunnistajate “õnnistuste kontseptsioon” kukub selliste näidete valguses lihtsalt kokku, mistõttu neid väga ka ei publitseerita. Aga ka see pole veel kõik. Raymond Franz toob selle juhtumi varal ühe eriti groteskse võrdluse, millest järgnevas postituses.
Postituse koostamisel on kasutatud endise juhtiva kogu liikme Raymond Franz kirjutatud raamatut "Crisis of Conscience: The story of the struggle between loyalty to God and loyalty to one’s religion.". Leheküljed: 167, 168, 170-171. Kindle väljaanne.
Avafoto: cottonbro studio