Jaanuar 2025: kelner või härrasmees
27.01.2025
"Informatsioon ja kommunikatsioon on võimu vahendid." Priit Hõbemägi
Mul puudub täielikult automaatne lugupidamine kõikvõimalike ühiskondlike hierarhiate suhtes. Sealhulgas tööalane lugupidamine ülemuste suhtes, mis on mulle küllaltki kalliks maksma läinud. Usaldus, lojaalsus ja lugupidamine tuleb välja teenida, seda pole võimalik osta, see ei tule vanematelt, töölepinguga ega käi ametiga kaasas. Tihti on need omadused ettevõttes või organisatsioonis edukalt asendatud infosõltuvusega. Jah, tõepoolest. Sest tihti ei kujuta juhid endast muud kui pudelikaelu info liikumise ja/või jagamise teel. Juba nende olemuslik roll ettevõttes seisneb tihti mitte erialastes teadmistes vaid info (õigetes kogustes) vahendamises ülevalt alla. Ja info maksab isegi kui selle vahendaja ainsaks ametialaseks vägiteoks on pugemine või keskkooli lõpudiplom.
Üks Isa Browni lugu aitab üsna ootamatul moel seda mõttekäiku mõista.
Selles loos peab “väljavalitute klubi “Kaksteist Tõelist Kalameest”” oma iga-aastast lõunasööki. Ootamatult avastatakse, et klubi kuulus hõbedast kalanugade- ja kahvlite komplekt on ürituse toimumise ajal varastatud! Isa Brown lahendab mõistatuse, toob nõud tagasi ja selgitab varguse toimumist. Järgnevalt tema pika ja põhjaliku selgituse olulisim osa:
“Ma ütlen teile, et see jultumuse peaingel, kes varastas teie kahvlid, kõndis kakskümmend korda siin koridoris edasi-tagasi kõikide lampide valguses, kõigi silme all. Ta ei läinud ega peitnud ennast hämaratesse nurkadesse, kus kahtlus oleks võinud ta üles otsida. Ta liikus pidevalt valgustatud koridorides, ja kõikjal, kuhu ta läks, näis ta olevat oma kohal. ... Iga kord kui ta tuli teie - härrasmeeste - hulka, ilmus ta kelneri kärmes stiilis, langetatud pea, lehviva salvrätiku ja lendavate jalgadega. ... Selleks ajaks, kui ta oli jõudnud bürooametniku ja kelnerite silma alla, oli iga toll temas, iga vaistlik liigutus täiesti teiseks muutunud. Ta jalutas teenrite hulgas hajameelse häbematusega, mida nad kõik olid näinud oma isandate juures. ... Kõige halvem silmapilk oli talle see, kui kelnerid rivis seisid, kuid isegi siis oskas ta just samas nurga taga nii vastu seina nõjatuda, et sel tähtsal hetkel pidasid kelnerid teda härrasmeheks ja härrasmehed kelneriks.”
Taipate paralleeli? Nii kelnerid kui härrasmehed kandsid mõlemad sarnaseid musti kuubi ning olid selles mõttes eristamatud! Kas me suudaksime eristada tarka juhti rumalast kui tema valdab ainsana ettevõtte töö tegemiseks vajalikku infot ja jagab seda vastavalt vajadusele? Pakun, et mitte. Tegijalt nõuab oma tegeliku staatuse varjamine vaid õiget “poosi” aga selle tuvastamiseks, milline juht on “kelner” ja milline “härrasmees”, on vaja Isa Browni silma. Rumalatele, sealhulgas iseendale, tehakse see selgeks nii nagu seda tegid klubi liikmed sarnaste olukordade vältimiseks tulevikus: nad viisid sisse uue traditsiooni, mille järgi edaspidi kandsid klubi liikmed “rohelist frakki”. Võib olla seepärast peavadki "ülemused" sõitma töötajatest uhkemate autodega ja omama paremaid töötingimusi, muidu ei saaks keegi aru, kes nad on ja mida väärivad!
Avafoto: cottonbro studio