Jaanuar 2025: habe ja suuseks
21.01.2025
Hiljuti jahmatas seda osa maailmast, mis jälgib Jehoova tunnistajate tegemisi, juhtiva kogu (organisatsiooni juhtorgan) poolt tõstatatud teema habeme kandmisest. Kuigi habeme kandmise keeldu pole väidetavalt kunagi eksisteerinud, oli vaja seda öelda! Miks? Sest sinnamaani tähendas selle kandmise katse praktikas habemekandjatest meeste koguduses tõrjumist ja eesõigustest ilma jätmist, äärmuslikel juhtudel ilmselt ka eemaldamist. Ja seda väga üheselt ja hoolimata asjaolust, et mitte kuskilt piiblist ei ole sellisele piirangule võimalik leida isegi mitte kaudset kinnitust. Vastupidi, Looja poolt meeste näonahale istutatud habe on piiblis kohaselt seotud autoriteedi ja auga.
Habeme teema tõstatamisele järgnenud tunnistajate poolne keelu eitamise laine ning otsekui maa alt seentena tekkinud tunnistajatest habemikud rääkisid enese eest. Kuid ma ei taha sel teemal pikemalt peatuda. Alljärgnevaga soovin hoopis näidata, kui jaburaks, ettearvamatuks ja traagiliseks võivad muutuda korraldused, mis sarnaselt habemega reguleerivad neid küsimusi, mis peaksid jääma igaühe südametunnistuse otsustada.
Raymond Franz, endine juhtiva kogu liige, kirjeldab oma raamatus "Crisis of Conscience: The story of the struggle between loyalty to God and loyalty to one’s religion" juhtiva kogu tegevust ja tagajärgi suuseksi keelamisel. Tegemist on ühe vähetuntud teemaga, mida piibel taaskord ei puuduta ning mis peaks justkui jääma igaühe südametunnistuse otsustada. Kui traagiliste ja südantlõhestavate tagajärgedeni aga selliste küsimuste reguleerimisel välja jõutakse, kirjeldab järgnev lõik raamatust:
«Üks selline inimene, kes oli (operatsiooni või õnnetuse tõttu) impotendiks muutunud, sai järgnevatel aastatel täita oma seksuaalset rolli just sellel ainsal viisil, mille organisatsioon nüüd hukka mõistis. Enne juhtiva kogu otsust suutis ta end mehena tunda, olles suuteline endiselt oma naist rahuldama. Nüüd kirjutas ta, et ei suuda leida Pühakirjast tõestust ajakirjas Vahitorn võetud seisukoha osas, kuid tema naine tundis kohustust kuuletuda, ja kuna mees armastas teda, siis ta nõustus. Ta ütles, et teadis, et on samasugune nagu varem, kuid emotsionaalselt oli ta murtud, kuna kartis, et nende abielu saab sellest tõsiselt kahjustada. Ta palus, et talle öeldakse, kas Jumala tahtes pole "lünka", mis võimaldaks tal oma naist rahuldada.» Franz, Raymond. Crisis of Conscience: The story of the struggle between loyalty to God and loyalty to one’s religion. Lk 62. Kindle väljaanne.
Pole tähtis, mida mina või ükskõik kes neist teemadest arvab. Fakt on, et piibel kumbagi neist ei käsitle. Ja see peaks olema juba isenesest piisav argument, miks need igaühe isiklikuks otsuseks jätta. Küsimus pole ainult traagikas, mida sellistes valdkondades asjatundmatult tegutsemine tekitab. Milleks südametunnistus ja mis on usklikule tema usu väärtus, kui ta seda Loojale kuidagi tõestada ei saa kuna tema otsustada pole jäetud ka kõige väiksemat argielu detaili?
Avafoto: Ana Maria Moroz