Jaanuar 2025: emotsioonid kui kunstiteosed

28.01.2025

“Ükski inimene ei tea teise inimese mõtteid, neid teab ainult inimene ise.” (1.Kor 2:11) 

The Best Offer on üks minu lemmikfilme. Avavideos toodud lõigus esitatakse selle filmi parim dialoog (alates 1:03):

- Human emotions are like works of art. They can be forged. They seem just like the original, but they're a forgery.
- Forgery?
- Everything can be faked, Virgil. Joy, pain, hate. Illness, recovery. Even love.

Emotsioonid on nagu kunstiteosed, neid on võimalik võltsida. Rõõmu, valu, vihkamist, haigust ja tervenemist, isegi armastust! Kõike saab võltsida!

Olen sellele dialoogile palju mõelnud ja võib olla isegi üle mõelnud. Kui ka armastust, ilusaimat tunnet, saab võltsida ja seda tehakse, on see hirmutav. Filmis muuseas tehakse. Kas ka mina võltsin tundeid? Kas ma võltsin neid ainult teistele või ka iseendale? Kuidas seda kindlaks teha? Hiljuti märkasin ühes Isa Browni loos selgitust, mis viimasele esitatud küsimusele otsekui vastab. 

“Roim sarnaneb kõigi teiste kunstiteostega,” ütles ta (Isa Brown) aeglaselt. “Ärge imestage, roimad pole sugugi ainsad kunstiteosed, mis tulevad põrgu töökojast. Kuid igal kunstiteosel, olgu see siis taevalik või kuratlik, on oma vältimatu tunnus. Ma mõtlen nimelt seda, teose südamik on lihtne, ükskõik kui keeruline ka poleks selle teostus.

Kas nii on ka iga emotsiooniga, mitte ainult (kuri)teoga? Et “teose südamik on lihtne”? Et emotsioone võib võltsida palju kulub aga neil kõigil on oma “vältimatu tunnus”? Kõlab loogiliselt kuid kindlasti vaidleb tänapäeva ühiskondlik arvamus mulle vastu. Nii nagu kõige jälgimale kuriteole leidub kohtus kaitsja, kes teo õigustustega ümbritseb, ümbritsetakse tihtipeale emotsioonikuriteo “lihtne südamik” ebaolulisega. Stiilis, aga ta võis ju head mõelda... Nii muutub näiteks võimalike heade motiivide kattevarjus pettuse olemuse välja ütlemine võimatuks ja on risk jääda kaaskodanike põlu alla.

Või kas suurim dilemma seisneb ehk hoopis selles, et inimestena pole me loodud "kunstiekspertideks" ja ei oska, tihti ka ei taha, võltsingu võimalusega arvestada? Me ju vajame emotsioone. Või siis jällegi tahame arvestada aga ainult siis kui oleme ise võltsingu omanikud? Läbinähtavat võltsingut pole ju vaja avalikustada kui meil endal on plaanis ühel hetkel võltsinguga välja tulla. Sest võltsingutega saab head raha teenida. Ehk kui keegi teine petab, halb, aga kui ise petame, ups. See tähendab, et me keeldume uskumast, et võiksime petta saada aga ise oleme valmis pettust müüma. Nii tekib midagi ringkäenduse taolist, millest ühel hetkel saab ühiskondlik norm. Ja on muidugi ka veel võimalus võltsing küll ära tunda kuid seda mida välja öelda - et mitte haiget teha...

Olen selle küsimuse “emotsioonide võltsimisest” erinevas seltskonnas aeg ajalt tõstatanud aga alati põrganud mingile ükskõiksuse või näilise mõistmatuse müürile. Aga see ei ole kindlasti küsimus teemast aru saamisest vaid pigem selle vältimisest! Seepärast tundub mulle, et vaatamata mistahes põhjustele emotsioonide võltsimise temaatikat vältida, on meil kõigil oma tumedam, võltsitud emotsioonidega mina, mida me reeta ei taha. Iseasi, kas me petame nii ainult teisi või ka iseennast...