Jaanuar 2025: eluseadus
22.01.2025
"Peremehe isa oli selle (talu) alles oma vanas eas kroonult odava hinna eest päriseks saanud osta, kuna suurem osa kruntiaetud maadest oli loetud kõlbmatuks ja kasvatas ainult kidurat metsa.... Tema ise aga oli olnud talu ostes selleks juba vana, et siin midagi põhjapanevamat ette võtta. Ta oli siis mõelnud oma vanemale pojale Jaanile, kellele ta talu pärandas. Ta oli pojale sellest alati rääkinud ja plaane ette maalinud, kuidas Kuusekäärast kui nende sugukonna põlistalust saaks teha uueaegse suurtalu, ükskõik, et siia alla metsanurka. Aga ei olnud poeg isa lootusi täitnud..." (lk 251)
"Kui ei olnud temast endast ta isa kunagiste unistuste täitjat, sai selleks ta poeg, Noor-Jaan. Too oli peaaegu poisike, kui ta isa surma järel Kuusekäära peremehe ohjad pihku pidi võtma. Kuid ta oli siiski juba algusest peale hoopis teist masti mees, kui oli olnud Vana-Jaan, ta isa.... Salaküti pojast oli saanud nõnda tõeline mullamutt, kes omadelgi maadel võidu Pärdiga padrikuid üles kiskus ja põlluks tegi.... Kuusekäära oli hakanud ikka enam ja enam suurtalu joont võtma." (lk. 279)
Albert Kivikase uudisjutt "Viimne öö" kogumikust Tulililled (1957) on üks minu suuri lemmikuid. Lugu kirjeldab vahelepõigetena kuidas isad ja pojad valivad endale erineva elutee, mis ei sõltu tihtipeale niivõrd mitte argivajadusest kui inimloomusest. Ei aita "plaanide maalimine" ega "salaküti" põnev kuvand, pojad võivad isadest erineda nagu öö päevast. Tulime maale elama kui poeg oli kolmene. Ehitasime laste silme all naisega üles kodu. Maalisin enda peas ja pojale plaane tulevikust, koos tegemisest, püüdsin teha taluelu nii põnevaks kui võimalik aga poeg valis teise tee ning lahkus kodunt möödunud suve alguses. Selle postituse kirjutan tema tühjas toas, tema kirjutuslaua taga. Endiselt on valus aga püüan mõista, et igaühel on õigus käia oma rada. Ka Kivikas jõudis loo peategelasele sõnu valides sama järelduseni:
"Ei, Pärt ei süüdistanud lapsi, et nad oma vana isa otsegu täiesti olid unustanud. Ta ei olnud neid selleks kasvatanudki, et nende käest kord midagi saada. Ei, igaüks elagu ise oma elu ja vanemad ärgu saagu kolkideks oma laste kaela. See mahajäetus oma laste poolt oli mitte ainult tema, Pärdi, saatus siin ilmas. Küllap see on kord ka laste enestegi saatus, kui nad oma lastest just niisama maha on jäetud ja unustatud. Nii käib elu, nii läheb see edasi lõpmatuseni. Elu on nagu mets, kus variseb vana kõdunenud puu ja selle kännust kasvavad üles uued. Vana metsa all kasvab juba alati noor mets varuks valmis. Selles ei ole mingit ülekohut. Kibeda meele saab ainult see, kes seda eluseadust ei mõista või ei taha mõista ja seda teistsugusena tahab näha." (lk. 293-294)
Sest selles ei ole mingit ülekohut, et vana metsa all kasvab juba alati noor mets varuks valmis...