Detsember 2025: nurga taga

01.12.2025

KATHLEEN: Sa luurasid mu järel, eks? Ja ka lapsed olid ilmselt renditud.

JOE: Miks ma peaksin Sinu järel luurama?

KATHLEEN: Sest ma olen sinu konkurent. Mida sa tead suurepäraselt, muidu poleks sa ju kasutanud silti, millel on kiri - "kohe nurga taga".

JOE: Meie poe sissepääs on nurga taga. Seda ei saagi teisiti öelda. See pole meie poe nimi vaid näitab, kus see asub. Fraas "nurga taga" ei kuulu Sulle.

Tegemist on peategelaste kahekõnega ühes minu lemmikfilmis “Sulle on sõnum”. Kathleenil on filmis väike raamatukauplus nimega “Pood nurga taga” ja Joe on hiigelsuure raamatuid müüva poeketi omanik, mis ehitab ühe oma kauplustest väikepoe naabrusesse. Toodud vaidluse ajendiks on silt suure kaupluse seinal, mis teadustab, et poe sissekäik asub “kohe nurga taga”. Kui üks tõlgendab seda salakavala ülevõtmisena, siis teisele on see lihtsalt viis infot edastada.

Mulle meenub see film ja dialoog alati olukordades, kus tuleb öelda või teha midagi, mida ei saagi teisiti öelda või teha kuid mida võetakse pea alati isiklikult.

No võtkem kasvõi näide lahtisest püksilukust, mida olen ka varem korra siin keskkonnas kasutanud. Seda märkust on millegipärast raske teha püksiluku omanikku solvamata ja seda reaktsiooni ette aimates oma sõnumit tundmatuseni moonutamata.

Või olgu siin üks minu värske isiklik kogemus, kus mul tuli kokkuleppe järgi anda kiire tagasiside tehtu kohta. Kolmapäeval saadud info ja tehtud testide tulemusel esitasin kokkuvõtte nädalapäevade üksteise paratamatu järgnemise tõttu reedel. Mis ju ei tohiks olla probleem! Aga võta näpust, info saaja jaoks lõin ma nii nädalavahetuseks hoopis tugeva stressifooni!?

Olen juba mõnda aega märganud, et vestlustes võetakse liiga sageli ilmselget paratamatust solvanguna ning öeldu mõte läheb täiesti kaduma järgnenud vaidluses. Et kõhutunne ja eriti soov tõlgendada mistahes sisendit endale sobival või lausa kasulikul viisil prevalveerib selle tegeliku ja lihtsa olemuse ees. See on maailm, kus küsimusest saab töökäsk, sõbralikust naljast solvang ning soov mõne huvitava vestluses kuuldud mõtte üle arutleda - alandamine. Kust see tuleb ja miks me nii teeme?

Ise jään ikka kindlaks Mart Laari poolt öeldule, et "teha tuleb seda, mis on vajalik, mitte seda mida peetakse vajalikuks" aga mitte joodikute vanasõnale - "põhjuse leiab alati". Töö pole jänes, et eest ära jookseb aga ka mitte kulbitäis vett kerisele, mis sealt otsekui iseenesest aurustub. Valiku päeva osas, mil me puhata tahame, teeme eelkõige ise ning see otsus leiab haruharva peegeldust meid ümbritseva maailmas. Selle postituse kirjutamise ajal on kell Eestis 21:50 aga Californias Huntington Beach'il 11:50. Kas keegi võiks mulle näiteks sealt praegu kirja saata või looks ta nii ainult stressi? Suhtumise küsimus, eks, sest teist poolt ebaloomulikku olukorda panemata me omavahel suhelda ei saaks.

Aga püksilukk tasub alati esimese kahtlase pilgu peale üle kontrollida ja vältida tarbefraaside kasutamist ärinimena, siis pole hiljem põhjust solvuda või enese põhjustatud olukorrast erutuda...