Detsember 2025: mitu korda?
13.12.2025
“Mitu korda ma ühte ja sama meest pean maha lööma?” küsis Ivo Schenkenberg filmis Viimne Reliikvia.
Abikaasa tuli tööalaselt koosviibimiselt, kus “üllatusesineja” tutvustas neile “tolteegide” arusaama elust. Kuulasin ja siis arutasime mida uut ta teada sai. Lõppeks polnud ma kindel, kas defineerimise, võõrsõnade ja ümbersõnastamise tulemusel siin maailmas midagi uut sünnib ning miks inimesed ikka ja jälle “tolteegide tarkust” vajavad?
Minul tekib selliste koolituste puhul alati mingi déjà vu. Kas me oleme tõepoolest nii rumalad, et vajame käibetõdede pidevat ülekordamist? Noh, et on vaja puhata, on vaja enesest lugu pidada, on vaja seada eesmärke ja tegutseda nende nimel, et on vaja teretada, naeratada jne. Me ei vaja ju pidevat ülekordamist, et kõrgelt kukkudes rakenduv maa külgetõmbejõud võib olla saatuslik? Või vajame?
Töötades maailmakuulsas jalatsifirmas Eesti müügijuhina tuli mul ühel hetkel seista vastu juhtkonna survele veeta üks osa oma niigi tihedast töönädalast kaupluses, tehes müügikonsultandi tööd. Et “tunnetaksin turgu ja klientide vajadusi”...
Küsimus pole selles, et mulle oleks see ülesanne olnud olemuslikult ebameeldiv. Vastupidi! Küsimus polnud ka selles, et samasugust suhtumist ei olnud märgata näiteks tegevjuhi poolt, kes samadel alustel oleks võinud igal nädalal minu tööd teha. Küsimus oli selles, et ma ei vajanud sellist meeldetuletust. Sest ma hoolisin oma töötajatest ja nõudliku tarbijana teadsin, mis on müügiedu pant! Lisaks olin tulnud ettevõttesse parima müüjana ühest teisest oma valdkonna Eesti suurimast jaeketist, kus töötasin aasta tavalise müügikonsultandina...
Samal ametipostil töötades viisin läbi teeninduskoolitusi ning osalesin korporatsiooni Brand ambassador töövihiku tõlkimisel ja sisulisel toimetamisel. Sellest projektist on meelde jäänud “kolm peamist lähenemisviisi” kliendile: sotsiaalne, tootepõhine ja teeninduspõhine. Kui definitsioonid kõrvale jätta, kasutab iga hea teenindaja neid kolme intuitiivselt kuid ilma “sotsiaalse” lähenemisviisita pole head teenindust ja edu olemas. Probleem on aga selles, et seda viimast ei saa õpetada! Nagu ka mitte teretamist ja naeratamist. Sest ükskõik kui palju ja millises sõnastuses me seda kõike ei esitleks, tegevuse sisu sellest ei muutu.
Oleme ja elame nagu mingis infantiilide ühiskonnas, kus silmapilgutus kustutab mälu. Kus rumalust normaliseeritakse läbi põhitõdede pideva kordamise ning seeläbi standardi seadmise. Aga edasi liikuda pole ka kuhugi, sest standard tööjõuturul lubab rakendada lolli ja kohelda teda seejärel vastavalt, lollina. Sest kui eelmisel korral oli koolitajaks näiteks “tolteek”, siis järgmisel korral on selleks “asteek!?” aga edastatava info olemus ei muutu.
Nii teevadki koolitajad Ivo Schenkenbergi tänamatut kuid tasuvat tööd, lüües “ühte ja sama meest” maha mitte lihtsalt mitu korda vaid lausa iga päev mitu korda.
Avafoto: Product School