Detsember 2025: lume raskus

12.12.2025

Avastasin ühel hetkel, et olen 30 aastat elanud vales. Muidugi polnud tegemist kaadrivahetusega ekraanil, mis võib sind silmapilgust kiiremini viia põlismetsast prügimäele. Ei, see ärkamine ei tekkinud hetkega vaid aastate jooksul kasvades ning akumuleerudes. Kui märkamistest said kahtlused ning aktiivsest osalejast aegamööda pealtvaataja, siis kriitiku ja seejärel juba lahkuja roll.

Ärgates tundsin eelkõige pettumust, lahkudes aga soovi vabaneda. Vabaneda kõigest, mis seda endist olekut meenutab. Küsimus pole tehtud vigades, sest neid pole kellelgi võimalik vältida. Küsimus on osapooles, kes teeb näo nagu poleks midagi juhtunud ning aastaid tingimusteta usaldust ning selle kuritarvitamist on ainult ja ainult usaldaja vaba tahte küsimus!

Looduses on lumekoormast kaardus metsa ilus vaadata. Kuigi väike osa puudest murdub, ajab valdav osa ennast kevade saabudes taas sirgu. See võtab aega aga ühel hetkel on kõik nii nagu enne ja rasket talve ei meenuta miski. 

Täpselt samamoodi kujutan ma ette seda, mis minuga toimus pärast avastamise hetke. Et kõik vana tahab kustutamist. Ajan lume maha ja sirutan ennast seejärel. Nii nagu sulav lumi on enne kadumist veelgi raskem ja võib puud vigastada, on asju mida on valus mõelda ja öelda aga nad on kuidagi osa sellest koormast. Sest tegemist on otsustega, mis on tehtud selle koorma all ägisedes. Uskudes ja usaldades kedagi, kes seda usaldust väärt polnud.

Kuusk ja lumi ei ole kilp, mille taha soovin varjata oma tegusid. Tegusid, millele nii ühiskond kui ka põlvkond kust ma tulen annab suhteliselt negatiivse hinnangu. Olen lihtsalt püüdnud leida seda hetke oma elus, kus asjad hakkasid valesti minema. See oli hetk, kus minu isikuseomadused võimendusid läbi mulle pakutud "tõe".

Milline isa “kellelt poeg palub leiba, annaks talle kivi”? (Mt 7:9) Selline isa on oma lastele näiteks Jehoova tunnistajate organisatsioon ja selle esindajad.

Avafoto: Viliam Kudelka