Detsember 2025: Feuchtwangeri Jefta
09.12.2025
Kõigile, kes on piibliga tuttavad, on tuttav ka Jefta lugu, mille kohta olen varem siinsamas arvamust avaldanud. Kuid nüüd võtsin kätte ja lugesin läbi Lion Feuchtwangeri raamatu “Jefta ja tema tütar” (Eesti Raamat, 2001).
Alustuseks pean tunnistama, et nii piinarikast lugemist pole mul kaua olnud. Raamatu 244 lehekülje lugemiseks kulus mul mitu kuud! Autor ise kirjutab järgmiselt:
“Autor; kes tänapäeval tahab Plibli inimeste lihtsat tõelust sõnas ja kujus esitada, peab olema valmis selleks, et teda mõistetakse valesti. Teel seisab ees nende fanaatiline eelarvamus, kes näevad Piiblis „Jumala sõna", eelarvamus, mille kinnistamisega on näinud vaeva seitsekümmend põlvkonda. Ja isegi siis, kui tal on tegemist objektiivsete lugejatega, jääb autori ülesanne delikaatseks.”
Mina ilmselt ei kuulu objektiivsete lugejate hulka ja mõistsin seetõttu valesti, sest kogu Fetchwangeri poolt loodud tegevuskeskkond oli mulle vastumeelne ja julgen öelda, et isegi vastik. Alates Jefta isiksusest, tema ja tema tütre suhtest kuni loodud õhustiku ning Jumala kirjelduseni.
Minu arvates võib kogu raamatu selle osa, mis peegeldab autori arusaama jumalast ja toonasest elu-olust, kokku võtta Efraimi peapreestri Eleadi sõnade ja sellele järgneva Jefta sisekõnega:
Elead: Vaata, asi on nii: Jahve sündis koos Iisraeliga. Iisraeli võitlused on tema võitlused. Ta elab tugevamini, kui Iisrael on tugevam, ta kuhtub, kui Iisrael on nõrk. Ta sureb, kui iisrael sureb. Ta on, mis meie oleme olnud, oleme ja saame olema.
Jefta: Sisimas oli Jefta ammu aimanud, et ta tõotus ja ohver olid olnud asjatud; see aimus oli temas kerkinud kohe pärast tegu, kui ta oli põõsastikku varjule pugenud. Järelikult oli ka teisi, kes seda aimasid. Teadsid. Vähemalt see üks teadis seda. Järelikult polnud see midagi ähmast, see oli nii: tema, Jefta, oli andnud hirmsa tõotuse, et osta endale Jumala toetust, keda polnud olemas. Ta oli valanud oma parimat, kõige iseendalikumat verd Jumalale, keda polnud olemas. Jefta oli kangelane, Jefta oli lollpea. Teda polnud aidanud ükski jumal, teda oli aidanud Efraim. Ja selle eest oli ta tapnud armsa, sulni tütre. Ta oli oma ihu köige paremat, köige punasemat verd valanud eimillegi pärast.
Jah, raamatu järgi tappis Jefta oma tütre ise, lõigates tal kõri läbi ja täites nii lahingumöllus antud lubaduse Jumalale. Lubaduse, mille andmise vajadus järgnevate sündmuste käigus kaheldavaks muutus. Jumalale, kes raamatu järgi on verejanuline sõjajumal ega erinenud absoluutselt mitte millegi poolest naaberrahvaste jumalatest. Jumalale, kes piibli järgi ei vaja isegi "tuhandete jäärade" (Mk 6:7) verd aga kes 'vajab lapse verd', sest “kõigil jumalatel läheb verd vaja”! Jumalale, keda peapreestri käsitluses polnud olemas!
Ja ega vabatahtlikult ohvrianni staatusega leppinud Jefta tütar polnud oma isa jumaldamisega palju parem. Tema viimased sõnad isale, enne kui too talt elu võttis, kõlasid järgmiselt: “Ma armastan Jahvet, sest tal on samasugune nägu nagu Sinul... Kuid üht tal ei ole, mis on sinul. Ma palun sind, mu isa: lase mul veel kord su naeru kuulda”.
No ma ei tea. Selle raamatu järgi ma piibli Jumalat küll teenida ei tahaks. Kui seal üldse oli minu jaoks positiivseid tegelasi, olid need teiste rahvaste liikmed, kes mingil põhjusel iisraelaste keskel elasid. Ja ühe neist, Jefta ammonlannast naise Ketuura sõnad sobivad iseloomustama Feuchtwangeri raamatuiisraelasi ja nende (või autori) arusaama elust. Ta karjus neile: “Te kõik olete mõrtsukad!”