Aprill 2025: õunaviil

10.04.2025

Köök. Arutame abikaasaga erinevaid teemasid. Kuna hommiköögist on möödas hulk aega, haarab mu käsi laual olevast kausist rohelise õuna järele. Pesen selle, võtan sahtlist noa ja hakkan seda ühekaupa viilutades sööma, jagades üle ühe viilu abikaasale. Viimaks on mul käes viimane veerandsektor õuna, mille südamiku olen välja lõiganud ja ära söönud. Päris viimase tüki lõikan pikuti pooleks, valin ning annan suurema ja ilusama tüki abikaasale. 

Olen enda üle uhke ja küsin, kas ta märkas, miks ma just selle tüki talle andsin. Märkas küll. Märkas, et andsin talle selle tüki, mille küljes oli tükike õuna “karvast” otsa, selle tüki, mida ma tema arvates ise ei tahtnud... 

Panite tähele elu õppetundi? Üks valis ennast salates kaaslasele ilusama ja suurema tüki, teine märkas ainult õuna otsa väikest musta “karvakest”, mille eemaldamine käis sõrmeliigutusega.

Sellised väärad või omakasupüüdlikud tõlgendused saadavad meid läbi elu. Me ei vaevu eeldama parimat, me ei vaevu isegi mitte küsima vaid anname hinnanguid, sildistame ja seda tihti väga piiratud info baasil. Kusjuures jutt ei käi ju teistest vaid ka minust endast.

Nii hävitame enese teadmata lähedaste enesehinnangut ning motiveeritust heategu korrata. Ja siis imestame, miks üksteisele viltu vaatame, üksteisega läbi ei saa, üksteist ei mõista. Võib olla just seetõttu, et meil puudub võime omistada üksteisele neid motiive mida ainult endal arvame olevat: armastust, empaatiat, hoolimist, eneseohverdust jne. Seda seepärast, et maa peal on ainult üks inimene, kes kõigest õigesti aru saab, see olen mina ise.

Seega järgmine kord kui keegi Sulle midagi ulatab, võta see vastu kui parim and ja kingitus. Proovi ja Sa võid tulemuse üle üllatuda.

Avafoto: Skylar Kang