Aprill 2025: mõtteviis mis mürgitab
20.04.2025

Minu e-kiri oma kodukoguduse kogudusevanemale 16.02.2018 17:41.
"Minu jaoks ei ole kriitika eesmärk omaette. Enda ettekujutuses juhin tähelepanu nii heale kui halvale just sellises ulatus nagu seda esineb. Kriitilist poolt on mulle hakatud liiga tihti ette heitma aga ma ei mäleta, et mind kiidetakse tunnustuse jagamise eest. Ja see on lihtsalt vastik. Inimesed, kes ei ole valmis vastu võtma kriitikat ei vääri ka tunnustust. Inimesed, kes ei märka tunnustust, pole seda ka väärt.
...
Heidan tunnistajatele ette, et tunnustuse jagamisel lähtutakse põhimõttest "kõigile ja kõige eest", mille tulemusel tunnustus kaotab aja jooksul oma väärtuse. Ja kui sellele lisada sisuliselt kriitika puudumine, on tulemuseks olukord, kus tunnustus ei kannusta muudatusi tegema (selle olemasolu on ju garanteeritud) ja igasugune kriitika mõjub valuliselt. Tegevuses ja käitumises väljendub see vastandlike olukordadega, kus pealtnäha rahulikule olukorrale järgneb karjasekülastus. Vahepealseid etappe justkui poleks.
Mind häirib, et rääkides perenaisest, kes korra oma toidule negatiivse hinnangu saanuna suudab olla solvunud kogu elu, me naerame ja noogutame mõistvalt. Samas kui ise sõelume partneri vestlusest välja eranditult negatiivse, pole enam naljakat midagi ja ka näide on ununenud. Kui minu "kriitika" (panin selle nimme jutumärkidesse) ei sobi, ei ole mul isu rääkida ka teistel teemadel. Sest need omavahel põimununa moodustavadki minu maailma. Ja ma ei oska neid üksteisest lahus käsitleda nagu ei saa eraldi lahti harutada lõngapusa, milles on sõlmes kaks erinevat lõngakera.
...Kas ma olen oma nina toppinud kellegi isiklikku ellu, palunud kellelgi endaga saalis eriliselt arvestada? Vajan ainult kohta kuhu riputada üleriided ja istet saalis. Ja ikka tundub, et olen inimestel ees. Isegi neil, kes pole aastatega selgeks saanud sedagi, et selles saalis pole ettemääratud istekohti. Kes vastates kutsuvad üksteist üles headele tegudele kuid koosoleku lõppedes hülgavad need põhimõtted ning varjavad selle naeratuse taha. Naer on elus oluline kuid see ei saa lõpmatuseni kaitsta tahte puudumise eest. Ja selle kasutamine eelnimetud moel on sageli märgiks sellest, et head teod (need millest räägitakse) jäetakse nimme tegemata.
Hiljuti kuulasin raadiosaadet, milles kõneleja, rääkides oktoobripöördest, tõdes sündmusi kokku võttes, et isegi sellisel tähtsal ajaloolisel hetkel langetati otsuseid ainult isiklikku kasu silmas pidades. Kui ma omistaksin selle mõtte maailma inimestele, oleksid Sa minuga ilmselt nõus. Kui ma väidan, et seesama mõtteviis mürgitab ka tunnistajate mõtteid, hakkaksime vaidlema. Ikka selsamal põhjusel, et miks ma ei näe inimestes head. Kuid hea nägemiseks tuleb see ju defineerida. Kuidas ma saan märgata head mõistmata halba? Meil peab olema mingi skaala, millel edenemist mõõta. Teisiti see ei ole võimalik.
Ma ei võta oma juttu kokku. See polnud plaanis. Plaanis polnud ka kirjutada. Tahtsin vaid paar mõtet kirja panna. Kirja teel vaielda ega arutada ei taha."
Avafoto: Anete Lusina