Aprill 2025: Moses
29.04.2025
Lugesin värskelt läbi Arkadi ja Boris Strugatski raamatu “”Hukkunud alpinisti” hotell”, mille järgi on tehtud samanimeline film. Üks minu suuri lemmikuid. Arvatavasti seetõttu, et nagu marslane, ei olnud selle raamatu peategelased, härra ja proua Moses, Luarvik L. Luarvik ja Olaf Andvarafors, pärit planeedilt Maa.
Raamatus küsitleb politseiinspektor Glebsky kurjategija Hinckust pärast seda, kui too leiti kinniseotuna tühjast numbritoast. Hinckus süüdistab selles Mosest ja tema prouat, teadmata lõpuni, kes nad päriselt on. Midagi ta siiski teab.
"Aga miks ta sulle lihtsalt otsa peale ei teinud?" küsisin ma. Hinckus raputas pead.
"Ei. Seda ta ei saa. Tal kaob siis kogu võlujõud ära, kui ta inimese eluküünla kustutab. Seda me teame kõik, kindla peale.... Kas siis keegi oleks teda jälitada julgenud, kui asi oleks teisiti olnud?"
Mulle see lõik meeldis. Nii raamatus kui filmis on Moses kole, suur ja tahumatu mees. Selline nagu avafotol. Ta oli olnud enese teadmata kurjategijate jõugu liige, sooritanud suure hulga kuritegusid kuid välimusest ja taustast hoolimata ei saanud ta tappa. Temas oli midagi, mida välimus ei reetnud!
Kas võib olla nii, et teinekord satume oma elus olukordadesse, kus meie välimusele, kõnele või käitumisele saab omistada ainult halbu motiive? Eranditult halbu kuigi tegelikkus võib olla risti-vastupidine. Nagu Mosesele, kellel oli kurjategijate jõugus isegi vastav hüüdnimi, Peltsebul.
Ja isegi kui on teada, mille peale näilise süüdlase “kogu võlujõud ära kaob” ehk kõik see, mida ta vaatamata kõigele juba tehtud “halvale” mingil juhul teha ei saa, kasutame me seda ära tema hävitamiseks, mitte mõistmiseks?
Kui politseiinspektor siiski vaatamata avameelsele ülestunnistusele väidab, et Mosese ja tema kaaslaste näol on tegemist kurjategijatega, küsib viimane:
"See tähendab, te tahate öelda, et meie robotid on inimestega liiga sarnased? Nojah, nende robotite käitumise stereotüüp kopeerib vastava sotsiaalse grupi keskmise inimese käitumise stereotüüpi..."
Huvitaval kombel unustame, et käitudes või hinnanguid andes kopeerime me kõik mingis mõttes “vastava sotsiaalse grupi keskmise inimese käitumise stereotüüpi”. Mistõttu näeme isegi tulnukast robotit ainult enda maiselt ebatäiuslike silmade läbi, rääkimata kaaskodanikust või isegi pereliikmest. Mõistmata, et ta ei saa teisiti, et “skafandri” ära võtmine on viimane võimalus ja võib tähendada kandjale kindlat "surma". Midagi, mida tehakse viimases hädas või selleks, et päästa kedagi teist! Kedagi, kes pole milleski süüdi...
“Härra Moses, keda te näete, on skafander. Härra Moses, keda te kuulete, on transleerimisseadeldis. Kuid võib-olla tuleb mul riskida - ma jätan selle äärmiseks juhuks. Kui selgub, et teid on täiesti võimatu veenda, siis ma riskin.
See tähendab mulle peaaegu kindlat hukkumist, kuid siis te lasete võib-olla minema vähemalt Luarviki. Tema pole ju mitte kui milleski süüdi ..."
Avafoto: kaader filmist