Aprill 2025: liigne õiglus

06.04.2025

“Ära ole liiga õiglane ja ära pea end ülearu targaks. Miks peaksid end hävingusse saatma?” - Koguja 7:16

Olen hariduselt tolliametnik nagu minu kursusekaaslased Meelis Kubits ja Heli Raidve. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimesel kümnendil töötasin esmalt Tallinna Sadamas ja seejärel Tallinna Lennujaamas. Oli krooniaeg. Kord nägi ette, et kaubad, mille ostuväärtus ületas 1000 krooni, tuli täissummas deklareerida ning tasuda käibemaks.

Ühel hetkel avastasin ennast käitumisdilemma ees selliste juhtumitega seoses, kus oma tarbeks toodud esemete väärtus ületas vaid mõne krooniga riigi poolt seatud 1000 krooni piiri. Inimlikult võinuks sellised juhtumid jätta tähelepanuta ja esemed maksustamata kuid kuhu sellisel juhul tõmmata piir?

Küsimus ei ole pelgalt joone tõmbamises, see oli riigi poolt juba tehtud. Küsimus on inimeseks olemises. Tõde, sama võib öelda ka elu kohta, ei pea olema loogiline. Inimlikke põhjusi, miks kellegi poolt riiki toodud kaupade väärtus ületas lubatud maksuvaba piiri ja miks sellele ametnikuna läbi sõrmede vaadata, võis olla loendamatu hulk. 

Teadmine elu imelisusest ja keerukusest on minuni jõudnud järk-järgult. See ei tähenda, et mul puuduksid põhimõtted või et ma poleks võimeline teatud olukorras “nullist sajani” hetkega kiirendama. See tähendab, et me lihtsalt ei mõista kõike meie ümber toimuvat lõpuni ning peaksime seetõttu olema lõplikke hinnanguid andes ettevaatlikud. 

Selle postituse mõte tekkis kui püüdsin hinnata Jehoova tunnistajate tegevust heaks või halvaks. Maailmas, kus puudub täiuslikkus, ei saa keegi olla absoluutselt õiglane. Sellise õigluse tagaajamine viib varem või hiljem variserlikkuseni, moonutatud arusaamadeni, mida tunnistajad ise teravalt hukka mõistavad. Sest rõhutatud õiglus on nagu variseride “suured palvekarbikesed” ja “rõivaste pikad narmad”, mis ei muuda kandjat paremaks. (Mt 23:5)

Või tuletan meelde Daniel Taylori sõnu Raymond Franzi raamatust: “Kõikide institutsioonide ja subkultuuride peamine eesmärk on enesealalhoid.” Mitte õigus, mitte õiglus!

Liigse õigluse taga ajamine toob seega enesega alati kaasa sellest eemaldumise ja “hävingu”, sest meid ümbritsev maailm pole kunagi must-valge. Piibli näiteid võib käsitleda 1:1 juhenditena teatud olukordade lahendamiseks või siis võtta neid kui üht terviknäidet, et ükski olukord pole teisega sarnane! Need on üksteisest kontseptuaalselt erinevad lähenemised! Tõeline õiglus eeldab absoluutset ülevaadet toimunust, mida inimmaailmas mitte kunagi ei esine. Võttes endale õigusemõistja rolli, seda ka küsimuses, kes on Jumala sõber ja kes mitte, “oleme liiga õiglased ja peame end ülearu targaks”. See oli variseride ja on ka Jehoova tunnistajate ühine viga.

Avafoto: Sora Shimazaki