Aprill 2025: kolm kartulit

07.04.2025

Ahvide püüdmiseks pidi olema selline nipp, et õõnsusesse, kuhu mahub läbi paraja augu käsi, pannakse midagi söödavat. Seda teades pistab ahv käe õõnsusest sisse, haarab seal oleva toidukraami pihku ja tahab käe välja tõmmata. Kuid võta näpust, rusikas käsi august välja ei mahu. Niikaua kui loom hoiab ihaldatud toitu peos, on ta iseenese vang. 

Meil kõigil on oma inimlikud tugevused ja nõrkused. Meil on ka tugevused, mis väljenduvad nõrkustena ning vastupidi. Piltikult võiks selliseks tugevuseks olla raudne käehaare, mis vales kohas kasutatuna teeb meist iseenese soovide vangi.

Ma ei ole kindel, kas ahve nii püütakse nagu avalõigus aga hiiri moel nagu seda alljärgnevalt kirjeldan, kindlasti ei püüta. Seda seetõttu, et ükski hiir pole nii “loll”, et sellisesse lõksu minna. Küll on seda inimene...

Selleks võetakse üks poolik ziletitera, pannakse see hiire käiguteega risti püsti ja mõlemale poole tükk juustu. Kui nüüd hiir tuleb, ei oska ta otsustada kummat juustutükki võtta. Pead ühe ja teise poole pöörates lõikab zilett selle lõpuks lihtsalt otsast ja hiir ongi surnud.

Milleks need näited? Mida need tõestavad? Näiteks seda, et kaht head asja korraga ei saa. Või siis mitte midagi, sest inimmõõtmetesse ja -maailma kantuina pole need näited lihtsalt kasutatavad.

Meenub üks juhtum esimese klassi marslasest. Istusin sööklas koos klassikaaslastega, kellest mõned olid ilusad tüdrukud. Neile ja endale tõestamiseks toppisin suhu kolm suurt keedukartulit: üks ühte, teine teise põske ja kolmas nende vahele. Edasine oli õppetund, sest pisaratega võideldes õnnestus mul need üliinimlike pingutustega lõpuks kuidagi katki hammustada ja alla neelata. See mälestus ajab mind siiani muigama kuigi õppinud ma sellest siiski vist midagi pole...

Avafoto: Victoria Emerson